1. Teadus ja sisemine vägi

Arvatavasti ei suuda sa praegu veel väljendada eneses peidus olevat jumalikku väge. Vastasel korral naudiksid sa elu ilma selle raamatutagi. Sinu tõelise sisemise väe avaldumist ei blokeeri mitte välised jõud, vaid sinus eneses olevad tõkked. Sinu praegune mina-olen taju lihtsalt näitab neid piiranguid tõelistena, tegelikkuses on need piirangud vaid sinu praeguse taju tulemus.

Oma tõelise jumaliku väe lahtipäästmiseks on tarvis muuta oma mina-taju, esitades väljakutseid oma praegusele elutajumisele nii, et sa suudad läbi näha oma harjumuspärase tajumise illusoorsuse ning oma praegusest mina-tundest välja astuda. Oma olemasoleva mentaalsest kujutlusraamistikust väljasaamise võtmeks on kogeda sellest raamistikust väljapool asuvat võrdlusmomenti. Sul tuleb püüelda alternatiivse kogemuse poole nii, et sa näeksid oma praeguse tajumisfiltri läbi kogetud maailmanägemise küsitavust. Küsimus on selles, kui kaugele väljapoole sa oma harjumuspärasest mõttemullist minna söandad.

Enamik meie hulgast on omaks võtnud üsnagi jõuetu elukäsitluse, mis suleb peaaegu täielikult sinu tõelise väe kanalid. Väe täielikuks vabastamiseks peaksime me läbi tegema üsna dramaatilise muutuse nii oma elukäsitluses kui ka minatundes. Mitte keegi meist ei suudaks muutuda hetkega, vaid me kõik peame selleks läbima astmelise tee.

See raamat pakub taustsüsteemi, aitamaks sind hoopis kõrgemale tasandile võrreldes tavapärase maailmakäsitlusega. Eneseabi alustõde on oma elu muutmine, muutes oma suhtumist või meeleseisundit. Kuid meie tavakogemus ja veendumused ütlevad tihti, et meelejõud ei saa omada võimu mateeria üle.  

Siinkohal on paslik anda põgus ülevaade sellest, kuidas mõningad teaduslikud avastused saavad meil aidata näha seost meele ja mateeria vahel.

VARJATUD PÕHJUSED

Kujutle ette, et sa istud laua taga ja laua peal on pall. Kuidas sul õnnestuks liigutada palli punktist A punkti B? Kas sa suudad meelejõudu kasutades palli veerema panna? Või pead sa kasutama kaudset jõudu, mille puhul impulss paneb meele kaudu liikuma käe ja käsi annab hoo pallile? Siit tulenevalt selgub, et probleemile lähenemine sõltub vastusest järgmisele küsimusele: “Kas pall on sinu meelest lahus asetsev üksus või on inimmeele ja palli vahel ühendus?” Kui sa usud, et pall ja meel on ilma ühegi seoseta teineteisest lahus, siis puudub igasugune võimalus laualolevat palli vahetult liigutada. Kui meel koosneb ühest ja pall põhimõtteliselt hoopis teistsugusest substantsist, siis meeleaine ei saa kuidagi mõju avaldada materiaalsele ainele.

Mida arvab sellest kaasaegne teadus? Me teame, et teadus sündis keskkajal, mil enamik inimesi pidas universumi keskpunktiks planeet Maad. Uurides taevaobjektide liikumist avastasid teadlased, et tegelikult liigub Maa ümber Päikese. Vaadakem mõnd teist teaduse avastust ja sealt selgub, mida teadusel on öelda meele ja mateeria seose kohta. Idee Maast kui universumi keskpunktist tundub üsnagi usutavana kui vaadata seda inimtaju seisukohalt. Meie silmad ju näevad taevas Päikest liikumas, sest meie meeled ei tuvasta kuidagi Maa telgede olemasolu ja Maa pöörlevat liikumist. Miks meie meeled ei taju seda? Kuna me oleme algusest peale liikunud koos Maaga, siis ei oma ega tunneta me Maast väljapool asuvat taustsüsteemi. Esimene teaduslik tees ütleb, et me ei saa usaldada oma meeli, mis tähendab, et me peame leidma midagi, mis asub väljapool meie füüsiliste meelte tajumisfiltrit.

Teadus on juba tõestanud, et me elame kihilises, astmelises maailmas. Me suudame oma meeltega tajuda vaid pinnapealseid maailmakihte, mida teadlased nimetavad makroskoopiliseks maailmaks ehk makromaailmaks. Inimkehad, mäed ja muu nähtav koosneb väiksematest ehitusblokkidest – molekulidest. Molekule moodustavad veelgi väiksemad osakesed – aatomid, mis omakorda koosnevad veelgi pisematest elementaarosakestest.

Teadus on avastanud ka põhjuse ja tagajärje seaduse. Mõnel juhul tekib makrotasandil täiesti nähtav põhjuse ja tagajärje seos. Näiteks palli löömisel on ilmselge, miks pall liikuma hakkab. Kuid paljudel juhtudel mõistame nähtava sündmuse liikumapanevat jõudu vaid süvenedes maailma moodustavatesse kõrgematesse tasanditesse. Me näeme maailmas väga mitmekesist objektide hulka, aga oma seesmisel tasandil koosnevad need kõik aatomitest. Iga üksik vorm ja iga toimimisvõimalikkus on mingis mõttes kõik aatomitasandil ilmnevate nähtuste tagajärg. Nagu me aimata võime, eksisteerib maailmas veelgi sügavamaid tasandeid, kui on seda aatomitasand.

Teadus on teinud olulise järelduse. Nimelt meie meelte kaudu tajutav hämmastama panev mitmekesisus on tegelikult vaid näivus. Makroskoopilisest tasandist kõrgemale minnes jääb mitmekesisus järjest väiksemaks. Maailmas on miljoneid erinevaid asju, kuid need kõik koosnevad vaid 108 aatomist ning vaid kolme tüüpi elementaarosakeste erinevad kombinatsioonid moodustavad aatomid.

MEEL JA MATEERIA    

Kõik siiamaani loetletud järeldused on meile teada juba kooliajast. Need vaid rõhutavad vajadust näha kaugemale meeltepõhise makroskoopilise maailmavaate tajumisfiltrist. Teadus võib isegi aidata meil ületada omaloodud mentaalse kujutlusraamistiku piire. Esimese tugeva löögi meelepõhisele maailmavaatele andis 1905. aastal Albert Einstein relatiivsusteooriaga. Koolipoisina kuulsin füüsikaõpetajat rääkimas sellest, et maailm koosneb kahest elemendist: ainest ja energiast. Sel ajal, kui mina koolis käisin, õpetati kõike veel väga dualistlikus maailmakäsitluses. Näiteks öeldi, et Einsteini valem E=mc² selgitab, kuidas me saame muuta aatomit lõhustades aine energiaks. Ma eeldan, et ka teile räägiti midagi seesugust.

Täiskasvanuks saades mõistsin ma Einsteini valemi tõelist tähendust. Selle mõistmiseks aitab kaasa lahtimõtestamine, kuidas on mateeria muutmine energiaks üldse võimalik. Miks kaasneb aatomi lõhustumisega suure energiahulga eraldumine? Aatomi lõhustamine kui niisugune iseenesest ei produtseeri energiat, mida seal enne polnud, vaid lõhustumise käigus vabaneb juba eelnevalt aatomi sees olnud energia. Aga miks on aatomi sees energia? Seda seletab Einsteini teooria, mille järgi kõik ongi energia. Alates aastast 1905 teame me, et meie meeltepõhine maailmavaade pole reaalsusega kooskõlas. Kui meie meeled tajuvad materiaalset ainet tahkena, siis tegelikult pole see tahke. Mateeria koosneb energiast ja energia on vibratsioonivorm, pidevalt võnkuv laine. Tahke ja püsivana näeme me lihtsalt niisuguseid energialaineid, mis võnguvad püsivas maatriksis. Tuumajaamad tõestavad, et tahket ainet on võimalik muuta voolavaks energiaks.

Oluline on ka tõsiasi, et energia on pidevas muutumises. Igat energialainet on võimalik muuta teiseks energialaineks, muutes selle vibratsioonilisi omadusi. Sisuliselt lammutas Einstein meele ja mateeria vahelise barjääri. Nii mateeria aine kui ka mõtted koosnevad energialainetest. Tuginedes relatiivsusteooriale eksisteerib võimalikkus, et inimmeel suudab produtseerida energialaineid nii võimsalt, et need saavad mõjutada tahket ainet moodustavaid energialaineid.  

Mateeria koosneb energiast ja on
oma olemuselt vibratsioonivorm.

Kogu tahke ja püsiv aine on vaid energialainete kooslus,
mis võngub püsivas maatriksis.

Eneseabi mõttes oleks tarvilik teada, et oma füüsiliste olukordade muutmise potentsiaal on meelejõudude kasutamises, ja see teaduslik potentsiaal eksisteerib juba aastast 1905. Loomulikult on see võimalikkus eksisteerinud juba aegade algusest peale, aga teadus on alates aastast 1905 pakkunud meile teaduslikku alust oma harjumuspärasest mentaalsest mõttemullist väljaastumiseks.  

 MAAILM MATERIAALSE MAAILMA KOHAL

Pärast Einsteini relatiivsusteooria avalikustamist sattus grupp teadlasi suurde õhinasse, otsustades uurida aatomisisest maailma Einsteini avastuse valguses. Järgnevate kümnendite jooksul arenes välja uus teadusharu - kvantmehaanika ja selles vallas on teadlased teinud mõningaid olulisi uudseid avastusi.

Esimene, millele me põgusa pilgu heidame, on laineosakese duaalsus. Vastavalt aistingupõhisele arusaamale saab iga nähtuse puhul tegemist olla kas lainega või osakesega. Aga teadlased on tõestanud, et aatomist väiksem “olem” käitub mõnikord kui osake ja mõnikord kui laine. Minu jaoks on see ilmne viide tõsiasjale, kui oluline on makroskoopilise tajumisfiltri vaba lähenemine.

Aatomist väikseim “olem” on fundamentaalsem, kui seda on laine või osake. Kuna füüsikud on püüdnud maailmale peale suruda oma filtreeritud nägemust laine ja aineosakese teemadel, saavad nad katsetulemuseks mõnikord laineomadused ja mõnikord aineomadused. See nägemus toimib samal põhimõttel, mida kirjeldati loos keisri uutest rõivastest, kus füüsikud on pimestatud omaenese nägemusest. Kui füüsikud uurivad aatomist väiksemate “olemite” maailma, siis tegutsevad nad tegelikult materiaalse maailma ja eel-materiaalse maailma piirimail. “Aine”, millest koosneb eel-materiaalne maailm, ei oma veel mingit vormi. Seal ei ole veel ei osakesi ega laineid, vaid selles maailmas eksisteerib potentsiaal osakese või lainevormi tekkimiseks. Konkreetse vormi võtmist saab mõjutada inimtegevus. Kui me ootame osakeste ilmumist, siis “kvantaine” käitubki osakesele omaselt, aga kui me eeldame laine olemasolu, siis ilmnevadki nähtul laine omadused.

Järeldusena kõigest sellest võiks öelda, et me elame maailmas, mis tegelikult ei koosne tihedatest, tahketest ega püsivatest osakestest. Me elame maailmas, mis on oluliselt voolavam ja rohkem vormialdis, kui me siiani uskunud oleme. Maailm koosneks justkui kvantainest, mis pole vormi kinnistatud, vaid on suuteline võtma mistahes vormi kuju. Ja tundub, et meie meeled saavad mõjutada kvantainet võtma erinevaid vorme.

KVANTMÕÕTMISE DILEMMA

Kui füüsikud hakkasid uurima aatomitest väiksemate “olemite” maailma, lootsid nad seda uurida samasuguste vahenditega, mida nad kasutasid makromaailmagi puhul. Nad pidasid endid iseseisva, eraldioleva objekti erapooletuiks vaatlejaiks. Varsti aga mõistsid nad, et kvantmaailmas ei eksisteeri niisugust mõistet nagu objektiivne vaatleja, sest selles maailmas pole lahusolevaid objekte. Kui füüsik kasutab osakeste kiirendajat aatomitest väiksemate “olemite” uurimisel, siis selle katse tulemus pole teadlase kui vaatleja meelejõust sõltumatu. Tulemus sõltub siin kolmest faktorist, nimelt osakeste kiirendajast, aatomitest väiksematest “olemitest” JA teadlase meelejõust. Subatomaarses maailmas puudub objektiivse vaatleja mõiste. Subatomaarses maailmas on kõik seotud ja teadlase meelejõud on põhimõtteline ning vältimatu mõjur igas eksperimendis.

Füüsikud on ka avastanud, et makromaailmale omased loodusseadused subatomaarses maailmas ei toimi. Te võite punktuaalse täpsusega välja arvutada raketi liikumisteekonna Marsile, aga te ei suuda prognoosida elektronide liikumist tuuma ümber. Kuidas seda selgitada? Ma pole ei teadlane ega materialist, aga ma näen siin päris lihtsat selgitust. Selgitamiseks võtkem uuesti ette Einsteini valem E=mc². Mateeria on energia, mis on pandud maatriksisse nii, et ta ei käitu kui mittepaikne laine, vaid lokaalne, mingi konkreetse paigaga seotud “osake”.  

Kui energia on läbinud teatud künnise, moodustab ta osakesed, mis võivad kombineeruda inimese meeleorganite ja enamiku teaduslike instrumentide abil tajutavateks “asjadeks.” Tegemist on makromaailmaga ja see maailm on niinimetatud loodusseaduste subjektiks. Makromaailmas leidub ka seda, mida pole loonud inimmeel ja seepärast on korrektne väita, et inimmeelel puudub otsene mõju sellele, mis pole loodud inimmeele abil, näiteks loodusseadustele.

Mis seos on sel kvantfüüssikaga? Teadlased on tõestanud, et meie maailm koosneb erinevatest kihtidest või tasanditest. Kvantumfüüsika avastamisele eelnenud perioodini olid teadlased teadlikud vaid ühe kihi olemasolust, nimelt makromaailma eksisteerimisest. Kvantmaailm pole mitte makromaailma teine osa, vaid see on algsem ja fundamentaalsem kiht, eeltasand makromaailma suhtes. Seepärast ei toimi loodusseadused kvantmaailmas. Ja seepärast on kvantmaailmas meie meelejõud ja subatomaarsed osakesed omavahel ühenduses. Klassikalise füüsika esindajad ütlevad, et maailm on kui hiiglaslik masin, kus kõik on prognoositav. Kvanttasandil nii ei ole. On ka kaugemale jõudnud füüsikuid, kes väidavad, et maailm sarnaneb pigem hiiglasliku meelejõu kogumiga kui masinaga. Kui me tõepoolest tunnistame seda, mida kvantfüüsikud on tõestanud, siis järeldub siit, et teadus ei saa enam meelejõu olemasolu eitada. Piirimaal ei valitse mitte tühjus, vaid teadvus (millest võib alguse saada külgetõmbe seadus ehk saad mida oma meeles/teadvuses lood või soovid nn Law of Attraction- Evelin Vahter). Seda on vaimsed eneseabiõpetajad algusest peale öelnud.

MISKI POLE ISOLATSIOONIS

Miks meie maailmavaade pole muutunud kooskõlas füüsikute avastustega, mida nad on teinud juba mitmeid kümneid aastaid tagasi? Mõelge, mida teadlased on tegelikult väitnud. Universum sai alguse Suurest Paugust 15 miljardi aasta eest. Esimestel millisekunditel pärast Suurt Pauku ei eksisteerinud meile praegu teadaolevaid loodusseadusi (esmalt siiski eksisteeris külgetõmbeseadus, mille järel hakkas kõik moodustuma ja üheks saama- Evelin Vahter) . Esimesena ilmusid subatomaarsed osakesed. 15 miljardit aastat hiljem ilmusid arenemisvõimelise teadvusega inimesed. See tähendab, et subatomaareste osakeste ja meie teadvuse vahele jäi 15 miljardi aasta pikkune vahemaa.

https://miksike.ee/docs/elehed/5klass/5eestimaa/5-5-1-3.htm

Kvantfüüsika on nüüdseks tõestanud, et meie teadvus on vastastikuses mõjus subatomaarsete osakestega.

Siit järeldub, et meie üsnagi noor teadvus suudab olla vastastikuses toimes “olemiga”, mis on 15 miljardit aastat vanem, kui oleme me ise. Järelikult maailm ei koosne ei mateeriast ega energiast, vaid maailma aluseks on teadvus. Aatomitest väiksemate “olemite” loomisel osales teadvus ja seepärast saavad meie meeled mõjutada neid “olemeid.” Kas me toimime koos eraldieksisteerivate osakestega või oleme me koostoimes meelejõuga, mis neid “olemeid” loob ja säilitab?

Ma ei taha sugugi veenda kedagi uskuma juda-kristlikku meesjumalat ja maailma loomist seitsme päevaga. Kvantfüüsikute avastuste selgituseks võiks öelda, et Suur Pauk oli planeerinud ja selle “viis läbi” kõrgem teadvus, kui seda on meie oma. Tolle ja praeguse aja vahel on toimunud järkjärguline evolutsiooniprotsess, aga see pole juhuslik, ebateadlik protsess, nagu eeldab materialism. See on protsess, mille kulgu on juhtinud osalt kõrgem teadvus ja makroskoopilisel tasandil loodusseadused. Neile lisandub ka kolmas faktor. Mis müstiline faktor see siis on? Kui meie meel on suuteline mõjutama ja korraldama aatomitest väiksemaid osakesi, siis mida võiks see öelda meie potentsiaali kohta nii kujundada kui ka ümber kujundada makromaailma? Ehk viitab see põhjusele, miks me siin üldse oleme?

ETTEMÄÄRAMATUSE DILEMMA

Klassikaline füüsika väidab, et universum on hiigelsuure kellaga sarnanev masin, mis koosneb vastastikuses ühenduses olevatest hoobadest ja mida juhivad muutumatud seadused. See aga tähendab, et universumi funktsioneerimine on ette ennustatav. Kes on piisavalt kursis maailma mehaanikaga ja loodusseadustega, võib täies kindluses välja arvestada iga tulevase sündmuse kuni maailma lõpu saabumiseni.

Kui füüsikud hakkasid tegelema kvantmaailmaga, lootsid nad leida konkreetsed osakesed, mis käituvad vastavalt muutumatutele seadustele, pannes kõik piljardikuulikeste kombel piljardilaual liikuma. See tähendaks, et kõik on kõrvalekaldumatult prognoositav. Selle asemel avastasid teadlased järjekordse mõistatuse, mis näib tavapärasele mõtteraamistikule üllatuslik.

Kvantmaailmas on osakeste, näiteks elektronide liikumine prognoosimatu. Prognoosimatus pole aga tingitud inimese ebapiisavatest teadmistest osakeste liikumise kohta, vaid sellest, et kvantmaailmas eksisteerib totaalne ettemääramatus. Elektroni asetust ei saa enne teada, kui see õnnestub katseliselt kindlaks määrata. Ka sel juhul pole vaatlusalune elektron eraldiseisev üksus. Mõõtmisprotsessi käigus “luuakse” elektron sellele positsioonile, kus ta katsetulemuste käigus avastatakse. Enne vaatlemist see lihtsalt polnud seal.

Kvantmaailmas eksisteerib teadvus.

See selgitab, miks meie meel saab toimida
kvantmaailmaga vastastikuses mõjus
ja olla vaadeldavate osakeste kaasloojaks .

Võtame veel ühe lihtsa näite. Teadus on tõestanud, et kvantmaailmas eksisteerib teadvuse vorm. See on ainus võimalus selgitada, miks meie meel saab toimida kvantmaailmaga vastastikuses mõjus ja olla vaadeldavate osakeste kaasloojaks. Mis on teadvuse iseloomustavaim tunnus vähemalt eneseteadlike olevuste puhul? Iseloomustavaimaks tunnuseks on allumatus mehaanilistele seadustele. Teadvusel on potentsiaal olla loov, võtta vorm, mida keegi eales näinudki pole. Kuid millel niisugune loovus põhineb? See põhineb vabal tahtel, võimel kujutleda midagi enneolematut ja viia see vormi. Nüüd, kus me oleme rääkinud vundamendist, saame selle peale visandada elukäsitluse, mis aitab leida oma tõelist jumalikku sisemist väge.

SISEMIST VÄGE AVAV MAAILMAKÄSITLUS

nimesed, kes on üles kasvanud kaasaegses maailmas, on omaks võtnud elukäsitluse, mis sisaldab keskaegse religiooni, nüüdsete teaduslike vaatluste, materialismi ja isikliku meele aistingutel põhinevaid sugemeid. Kõik see kokku annab järgmise pildi:

• Me elame maailmas, mis koosneb mateeriast.
• Mateeria on „tihe“, koosneb ainest ja on püsiv.
• Mateeriat on raske muuta.
• Kõik makroskoopilises maailmas olev koosneb mateeriast ja kõik nähtav eksisteerib üksteisest lahusolevate üksustena. Ka meie planeet ise on niisugune üksus. Meie planeeti mõjutab Päike ja ümbritseb tühi ruum, milles ta teistest isoleerituna eksisteerib. Ka meie kehad on üksteisest eraldi.
• Mateeria ja meelejõud eksisteerivad üksteisest sõltumata.
• Meie meelel pole võimet mateeriale otsest mõju avaldada. Me saame mateeriale mõju avaldada vaid läbi oma füüsilise keha või materiaalse tehnoloogia.
• Materiaalne maailm omab võimu meie meelejõu üle ja püstitab meie loovatele võimetele piirid.

Kõik need ideed teevad meid keskkonnast sõltuvaks, sest need panevad meid materiaalse maailma suhtes passiivse vaatleja või vastuvõtja rolli. Aga kvantfüüsika avastuste valguses võime me ideed kahtluse alla seada. Kõik mõtted on korrektsed, kehtides vaid makromaailmas. Aga makromaailm on teatavasti kõige pindmine kiht selles maailmas, kus me elame.

Võtame veelkord ette Einsteini valemi E=mc². Nagu varem väidetud, ütleb see valem, et kõik on suhteliselt püsivas maatriksis hoitav energia. Kui me tahame olla pisut provokatiivsemad, siis võime ka selle valemi põhjal väita, et mateeriat ei eksisteeri üldse. Mateeria on vaid meie kujutluse vili. Ma ei taha väita, et maailma, mida me läbi oma meelte tajume, pole üldsegi olemas. Ma ei taha öelda, et inimesed ise on oma meelejõu abil loonud universumi ja võivad seda oma meelejõu abil meelevaldselt muuta. Ma tahan öelda vaid seda, et mateeria ei ole tegelikult niisugune, nagu meie seda oma meeleorganite abil tajume. Seda on ka kvantfüüsika tõestanud. Vaadelgem uuesti igat ülalesitatud mõtet:

• Me elame maailmas, mis koosneb mateeriast. Tegelikult elame me maailmas, mis koosneb energiast ja see energia on võtnud kindla vormi. Me oleme hakanud seda energiavormi nimetama “mateeriaks.”
• Mateeria on „tahke“, koosnedes ainest ja olles selles aines püsiv. Tegelikult pole mateeria üldsegi tahke. See koosneb energialainetest, mis võnguvad teatud maatriksis. Kuid nad jäävad siiski laineteks ja neid laineid on kerge muuta.
• Kogu makromaailm koosneb mateeriast ja kõik siinolev eksisteerib iseseisvate üksustena ehk üksteisest sõltumata. Tegelikult ei eksisteeri miski eraldiolevana, teistest isoleerituna. Eraldi on kõik vaid makroskoopilisest vaatevinklist vaadatuna. Sügavamal kvanttasandil on kõik kõigega seotud, sest iseseisvus ja sõltumatus on lahusolemise mõttes illusioon.
• Mateeria eksisteerib meelejõust eraldi. Tegelikult on kvanttasandil meele ja mateeria vahel otsene seos. Kõik makromaailmas olev koosneb “kvantainest,” mis tähendab, et meie meel omab potentsiaali mõjutada makromaailma.
• Meie meelel puudub võime otseselt mateeriat mõjutada. Tegelikult suudame me meelejõu abil muuta kvantainet ja kuna kõik koosneb kvantainest, siis omab meie meel võimet mateeriat muuta. Kui me suudame muuta kvantainet, millest mateeria koos seisab, siis suudame me muuta ka mateeriat. Me ei suuda seda võimet hetkel kasutada, kuid vaatamata sellele eksisteerib niisugune võimalus meie kõrgema potentsiaalina.
• Meie meelt valitseb materiaalne maailm. Tegelikult ei oma materiaalne maailm meie üle rohkem võimu, kui meie ise läbi oma teadmatuse anname. Kui me näeme elu läbi makromaailma mentaalse filtri, siis omab mateeria võimu meie meele üle. Kuid me saame välja astuda niisugusest mentaalsest filtrist ja näha maailma nii, nagu see tõeliselt on.

VASTASTIKUSES SEOSES TOIMIV TERVIK

Ma visandaksin uue maailmavaate, mis selgitaks, kes oleme meie, miks me oleme siin ja missugune on meie tõeline potentsiaal. Alustagem tunnistamisega, et me ei ela eraldiolevas, isoleeritud maailmas. Me elame maailmas, mis on Üks, vastastikuses toimes funktsioneeriv tervik. Makromaailm ei koosne mateeriast, vaid energia teatud vibratsioonivormist ja energial on palju erinevaid vibratsioonitasandeid. Kõigile meile on koolipäevist tuttav teadmine, et inimsilm tuvastab vaid teatud võnkesagedusega valguslaineid.

Eksisteerib niisuguse vibratsiooniga valguslaineid, mida maine silm ei tuvasta. Need on näiteks infrapunane ja ultravioletne kiirgus, mida iseloomustab juuresolev pilt.

Mis vahe on nähtaval violetsel valgusel ja nähtamatul ultravioletsel valgusel? Ultravioletsel valgusel on nähtavast valgusest pisut kõrgem vibratsioon. Violetse ja ultravioletse valguse vahel aga puudub läbimatu barjäär. Tegelikult ütleb relatiivsusteooria, et ultravioletse valguse vibratsiooni on võimalik vähendada ja sellest saab violetne valgus. Einsteini valemist võib välja lugeda ka seda, et materiaalne maailm just sel moel loodigi.

Meile kõigile on koolipäevist tuttav matemaatikareegel, et võrrand jääb kehtima, kui selle pooled jagada läbi ühe ja sama arvuga. Seda teadmist Einsteini valemile rakendades saame järgmise tulemuse:

E∕c²=mc²⁄c²

Nüüd taandame võrrandi:

M=E⁄c²

Valemist selgub, et mateeria koosneb substantsist, mis pole aine, vaid see on puhas energiavorm. Energia E vibratsioonitasand on palju kõrgem, kui meile tuttava energia (päikesevalgus, elekter) vibreerimise tasand. Energia koosneb lainetest, aga nende lainete võnkesagedus on palju kõrgem kui miski muu materiaalsel tasandil olev. Materiaalse maailma loomiseks on tarvis kvantenergia võnkesagedust vähendada. Einstein pakkus energia vibratsiooni kahandamise teguriks valguse kiiruse ruutu.

Kindlasti on kõigile teada, et valgus liigub väga kiiresti ja kui see kiirus veel ruutu tõsta, siis tulemuseks on kujuteldamatu suurusega arv. See tähendab, et algset energiat E on vähendatud astronoomiliselt suure numbri võrra eesmärgiga saada tulemuseks materiaalse energia võnkesagedus. Kui niisugune vibratsioonisageduse vähendamine on toimunud, siis jääb energia võnkuma teatud maatriksis ja meie näeme seda tahke ja inertse mateeria osakestena.

Neid mateeria osakesi saabki kastuda materiaalsete objektide ülesehitamiseks, nagu on seda aatomid, molekulid, planeedid, galaktikad, inimkehad ja kõik materiaalsed asjad.

Kui algse energia vibratsioonisagedust vähendada, siis muutub see materiaalseks ning inimsilmale nähtavateks, tihedateks ja püsivateks osakesteks.

Me näeme nüüd, et elame vibratsioonide pidevas koosluses. Teoreetiliselt on võimalik liikuda järjest kõrgsageduslikumate vibratsioonide poole lõputus ajas. Eksisteerib niisuguseid vibratsioone, mille võnkesagedus on hiigelsuur võrreldes meile hoomatavate võnkesagedustega, mida me oleme Maa peal harjunud tunnetama. See selgitabki, miks me ei suuda tabada oma meelte ega teaduslike abivahendite abil materiaalsest maailmast kõrgemalolevat. Kui me asume materiaalse võnkespektri sees, siis eksisteerib meie jaoks piir, millest me nii kergesti üle ei näe. Aga tundub, et kvantfüüsikud on lõpuks väljendanud valmisolekut näha materiaalsest spektrist kõrgemale. Ehk on meelgi selleks suuteline, kui arendada temas vastavat võimet.

PUHTAST AINEST SAAB MATEERIA

Suurt Pauku on tavaliselt kujutatud hiigelplahvatusena, mille tulemusena kogu universumi moodustav energia ja mateeria paiskub kaootiliselt laiali. Oma praegustele teadmistele tuginedes saame me tõdeda, et Suur Pauk oli suuresti ajendatud tõsiasjast, et hiigelkoguse kvantaine vibratsioonisagedus vähenes ühekorraga maise tasandi spektrisse. Energiavibratsiooni vähendamine pani alguse Suure Paugu toimumisele ja paisutab siiamaani universumi laienemise suunas. Kvantaine vibratsiooni vähendati, kuni mateeriatasandile madaldatud energialained hakkasid nüüd võnkuma teatud maatriksis ja võtsid aatomitest väiksemate osakeste vormi. Osakestest said aatomid, mis ühinesid molekulideks ja molekulid hakkasid omakorda moodustama nähtavaid “asju.” Mis paneb kvantainet struktuure moodustama? Miks eksisteerib struktureeritud universum ja miks omab see meile tuttavat vormi?

Selguse saamiseks mõelgem selle peale, et Suurt Pauku kujutatakse hiigelplahvatusena. Kindlasti oled sa televiisori vahendusel näinud hoone plahvatamist. Sa oled seda ehk näinud ka aegluubis ja tähele pannud, kui kaootiline on plahvatusjõud ning plahvatuse tagajärjel jäävad hoonest järele vaid suvaliselt laialipillatud tükid. Võib-olla oled sa juhtunud nägema plahvatusest ka kaadrijärjestust, mis on tagurpidi käima pandud nii, et laialipillatud tükid hakkavad kokku kogunema, kuni hoone on taas terve. Muidugi on tagurpidi käimapandud filmi sisu reaalsusega vastuolus. Pole võimalik korraldada majas plahvatus ja siis panna tükid iseenesest jälle organiseeruma kenaks villaks. Nii ei saa tavaliselt juhtuda, sest plahvatus toob alati kaasa korratuse ega mitte kunagi organiseeritud struktuure. Mõned inimesed aga on tänaseni seisukohal, et Suureks Pauguks nimetatava plahvatuse kui isetekkinud ebateadliku ja juhusliku protsessi tagajärjel on tekkinud uskumatult keerukas korrapärane struktuur, mida me nimetame universumiks. Kes korrastas universumi niisuguseks, nagu meie seda tunneme?

SUUREST PAUGUST UNIVERSUMIKS

Vastus küsimusele avab teadmise, et meie, inimolevused, ei ole mitte ainsad eneseteadlikud olevused. Materiaalsest spektrist kõrgemal elavad samuti eneseteadlikud olevused. Neil olevustel on loovad võimed, tänu millele suudavad nad vajadusel vähendada kvantaine vibratsiooni. Seega grupp eneseteadlikke olevusi vähendas kvantaine vibratsiooni materiaalse spektri sageduseni ja see kutsus esile Suure Paugu.

Pärast Suurt Pauku ei jätnud need loovad olevused universumi lihtsalt “juhuslikult kulgema.” Nad kasutasid oma eneseteadvust ja jõudu universumi loomise suunamisel, mis tähendab, et nemad suunasid energia teatud vormidesse ja moodustasid siis väga keerukad struktuurid. Kui nad olid juhtinud piisava koguse energiat materiaalsesse spektrisse, määratlesid nad teatud seaduspärasused, mis hakkasid juhtima materiaalse maailma moodustamist. Materiaalse maailma loomisprotsessis on olnud mitmeid kriitilisi aegu, kus meist palju kõrgema eneseteadvuse tasemega loovad olevused on sekkunud ja viinud evolutsiooniprotsessi uuele tasandile.

Üks neist perioodidest oli ajal, mil evolutsioonilise protsessi käigus loodi väga keeruka aju ja närvisüsteemiga füüsilised kehad. Sel hetkel saatsid need loovad olendid osa omaenese olemusest (teadvusest ja energiast) äsjaloodud  füüsilistesse kehadesse. Meie olemegi nende kõrgemate olendite pikendused – nende jõu, teadvuse ja energia-algete kandjad, mistõttu omame me sarnaseid loovaid võimeid nagu meie “kvantvanemad.” Meie aga, erinevalt oma loojatest, pole praegu veel suutnud neid võimeid endas täies potentsiaalis avastada, arendada ega kasutada.

Meid on loodud teenima kaasloojatena koos kõrgema sfääri olevustega. Need ülestõusnud olevused on loonud materiaalse maailma väljastpoolt, aga meie peaksime osalema kaasloome protsessis seestpoolt -  olema loojad samal ajal, kui viibime ise selle maailma sees. Meie ülesandeks on jätkata loomist nendel alustel, mille meie vaimsed vanemad on meile vundamendiks pärandanud.

KÕRGEM JA MADALAM POTENTSIAAL

Sissejuhatuses väitsin ma, et me oleme siiani oma mõtete poolt loodud kujutluspildi lõksus ning see omaloodud kujutlusraamistik, oma mõttemull toimib filtrina ja takistab nägemast tervikpilti maailmast niisugusena nagu see tõeliselt on. Hiljem vaatame me lähemalt neid mõtteraame ja seda, kuidas me selle lõksu sattusime. Omaloodud mentaalne raamistik ütleb meile, et me oleme isoleeritud, eraldiolevad olevused. Me tajume end lahusolevana oma allikast – Jumalast ja näeme ka üksteist läbi lahusoleku teadvuse. Maailma tajumine läbi lahusoleku teadvuse selgitab ka inimkonfliktide tekkepõhjused ja keskkonnaprobleemide olemasolu.

Meie isiklik mõttemull muudab meid meie kõrgema potentsiaali suhtes pimedaks. See asjaolu on probleemidest tõsiseim. Me asume ikka veel väga madalal teadvusetasandil ja siin olles tundub meile, et me oleme makromaailma lõksus. Oma praeguses teadvuse seisundis oleme me subjektiks makromaailmas toimivatele loodusseadustele. Meil on vaba tahe, mis tähendab, et me saame ise määrata, kes me olla tahame. Ja me peamegi ennast piiratud inimolevusteks. Aga tegelikult on meie meelel võime tõusta makromaailmast kõrgemale. Meie meel suudab ulatuda kvantmaailma ja kvantmaailma tasandil mõjutada või toimida koosmõjus selle kõrgema ainega, millest on materiaalne maailm tehtud. Kui me õpime oma loovaid võimeid kasutama nii, et me suudame muuta midagi kvanttasandil, siis suudame me liikuma panna makromaailma muutvad impulsid. Füüsikud on mõistnud, et kvantmaailma seadused on loodusseaduste suhtes ülemlikumad. Näiteks kui visata tennispall vastu seina, siis kvantseaduste järgi on täiesti võimalik, et see läheb läbi seina. Kas pole meie kõrgem potentsiaal selles, et me tahtlikult loome niisuguseid sündmusi, mis väljuvad makromaailma seaduspärasustest?

KUIDAS MAAILM LOODI

Maailm koosneb kvantainest, mis on energia kõrgem vorm, võnkudes väga kõrges vibratsioonis. Oma kõrgemas vibratsioonis ei saa kvantaine vormi võtta, kuid võnkesageduse vähenedes muutub see “aine” savitaoliseks, mida saab eri vormidesse vormida. Materiaalse maailma loomiseks võeti suur hulk kvantainet ja vähendati selle vibratsiooni nii, et see hakkas vibreerima energiana. Osa energiast on vormitud aatomitest väiksemateks osakesteks ja neist osakestest on moodustatud keerukamad struktuurid alates aatomist ja lõpetades galaktikatega.

Põhiaine, millest koosneb maailm, on vormitu substants, millel on omadus võtta mistahes vorm. Kuid see substants pole suuteline iseseisvalt vormi võtma. Vormi võtmiseks peab kvantainele mõju avaldama eneseteadlik olevus. Miks on see nii? Sellepärast, et eneseteadlikkusega kaasneb kujutlusvõime ja vaba tahe. Kujutlusvõime toetab looma niisuguseid kujundeid, mida varem pole eksisteerinud. Vaba tahe võimaldab projitseerida mistahes kujutluse kvantaine peale.

Materiaalsest võnkesagedusest kõrgemal oleval tasandil eksisteerib suur hulk loovaid olevusi. Neil on võime vähendada kvantaine vibratsiooni, mis tähendab, et nad suudavad tuua materiaalsesse spektrisse energiat juurde ja luua makromaailmale omaseid vorme. Need olendid, kes makromaailma lõid, aitavad siiani luua ja alalhoida materiaalset maailma.

Kui makromaailm on jõudnud teatud keerukuse astmeni, saadavad loojad omaenese olemusest pikendused sellesse maailma. Need pikendused oleme meie ja meil on samasugused loovad võimed, kuid veel mitte nii väljaarenenud kujul. Enamasti pole me isegi teadlikud oma jumalike kaasloojavõimete olemasolust. Vaatamata sellele peitub meis potentsiaal saada mitte ainult täies ulatuses teadlikuks oma päritolust, vaid saada ka meistriks mateeria üle ning kasutada oma võimeid makromaailma kaasloomisel.

Materiaalsest võnkesagedusest kõrgemal oleval
tasandil eksisteerib suur hulk loovaid olevusi.

Nad suudavad vähendada kvantaine vibratsiooni,
mis tähendab, et nad suudavad tuua
materiaalsesse spektrisse energiat juurde.

See tähendab, et meil on kaks valikut. Me võime edasi eksisteerida nii, et jäämegi loodusseaduste ja materiaalsete piirangute subjektiks. Praegusele teadvuse tasandile jäädes on ainus variant meie elu parandamiseks oma füüsiline keha rohkem tööle rakendada või luua tehnoloogia, mis suudab muuta meie elu kergemaks. Teine võimalus on olulises ulatuses tõsta oma teadvuse tasandit nii, et me saaksime teadlikuks sellest, kes me tõeliselt oleme ja avastada oma loov potentsiaal. Siis suudame me oma meelt kasutades tuua kvantainet materiaalsesse maailma. Niisugused loovad omadused ületavad inimkeha ja inimmõistuse poolt loodud tehnoloogia võimalused. Me saame oma meelejõuga otse kvanttasandit mõjutades muuta makrotasandi elu. Meie praeguses teadvuse tasandil tundub see utoopiana.

© Visioonid.ee - materjali kasutamine lubatud viitega allikale